Ta sulges mängu, vaatas oma loendit ja naeratas. Aegade Kaja oli nüüdseks kustutatud – see oli lõpuks läbitud. Ta võttis järgmise mängu.

Leo istus oma kulunud tugitoolis, ekraanivalgus peegeldumas prilliklaasidelt. Kell oli ammu üle südaöö. Ta vaatas oma "Mängude loendit" – digitaalset riiulit, mis oli täis seiklusi, mida ta oli lubanud endale kunagi lõpuni mängida. Kuid üks mäng oli eriline. Aegade Kaja .

Aethel võitles koletistega, lahendas mõistatusi ja hiilis mööda valvuritest. Leo süda peksles. Ta tundis iga mõõgahoopi, justkui oleks ta ise seal. Koobas ei tundunud enam nii pime.

Lõpuks jõudis ta ukseni, mida ta polnud kunagi varem avanud. Selle taga ootas Valguse Koda.

Ta oli selle ostnud kümme aastat tagasi. Aegade Kaja oli kuulus oma avatud maailma ja keerulise loo poolest. Leo oli alustanud seda viis korda, kuid alati jäänud pidama "Valguse Koopa" tasemel. See oli liiga raske, liiga pime.